{:ee}Jaanipäev{:}{:en}Jaan’s Day{:}

{:ee}Eesti Vabariigis on jaanilaupäev ja jaanipäev riigipühad; jaanilaupäeval peetakse Eestis võidupüha, mis tähistab Eesti vägede võitu Vabadussõjas Võnnu lahingus 23. juunil 1919 Landeswehri üle.

Jaanipäev on aeg, mida seostatakse maagia ja haldjatega. Öeldakse, et „väike rahvas“ ehk haldjad ja päkapikud võivad sel ööl ­ennast näidata, kuna jaaniõhtul on meie maailma ja võlumaailma ­eraldav „loor“ väga õhuke. Paganlikule pühale kohaselt on jaanipäeval mitmeid uskumusi, mis on tugevalt seotud võlumaailmaga. See on aeg, kus päev jalutab ööga käsikäes. Öö, kus headus kohtub kurjusega. Kõikide maailmate väravad on lahti.

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima. Ikka koos kalli kaaslasega.

Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine. Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.

Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.

Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.

Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.

Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks. Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Jaaniööl hiilgavad jaaniussid. Need on rahvaluules vaeslapse pisarad, mis rohusse veeresid ning seal hiilgavateks ussikesteks muutusid. Kes jaaniussi koju viis, sellel tuli õnn koju. Kes ussi ära tallas või tappis, sellele tuli õnnetus. Poisid ja tüdrukud otsisid üksteise võidu jaaniussikesi. Kes leidis neid kõige rohkem, see neiu sai varsti mehele ja poiss naisele.

Jaaniööl korjatud üheksat liiki lilledest (näiteks jaanilill, koirohi, kaetisrohi, tedremaran, vahulill, piibeleht, palderjan, soolikarohi ja

raudrohi) keedis oli ravimiks paljude haiguste vastu. Ka anti neid rohtusid kariloomadele haiguste puhul ja suitsetati mesipuid röövmesilaste vastu. Aga hobuste joogikünadesse raputatud jaaniöö kastevesi tegi hobused ilusaks, nende karv jäi kastekarva kaunilt läikivaks.

Jaaniöö kuus armuloitsu
Jaanipäeva tähistatakse igal suvel nädalavahetusel, mis järgneb 19. juunile. Jaanipäeva traditsioonid ulatuvad tagasi sadu aastaid. Vanasti tänasid inimesed ilmajumalat jaanipäeva ajal, paludes head saaki ja viljakust.
Kuigi aastad on möödunud ja ühiskond on muutunud, on säilinud jaanipäeva maagia. Isegi tänapäeval loodavad noored naised jaanipäeva loitsudele, et need aitaksid leida neil tõelise armastuse ning ennustada, kellest saab nende tulevane abikaasa.

1. Usutakse, et kui noor naine rullib ennast paljalt mööda heinapõldu, ilmub tema tulevane abikaasa ta ellu tuleva aasta jooksul. Heinale on omistatud vanarahva poolt ravivõime ning sellel ennast rullides, pidi naine muutuma veel ilusamaks ja tervemaks. Vanasti õmmeldi valitud taimi hea õnne tarbeks isegi riiete külge.
2. Otsi jaaniõhtul neljaleheline ristikhein oma koduhoovist. Peida see oma särgi alla, rinna piirkonda. Kui saabub südaöö, seo juustest valla pael ja jookse põllule. Tee põllule kolm korda ring peale. Kui su unistuste kaasa nüüd juhtub sööma leiba, mis on valmistatud sellel põllul kasvavast rukkist, armub ta sinusse lootusetult ja igaveseks.
3. Korja aasalt kaheksa erinevat lilleõit. Kui lähed magama, pane nendest tehtud kimp omale padja alla ja sa näed unes, kellest saab su abikaasa. Taimedel on üldse jaaniaegu suur vägi. Vanasti koguti kõik lähedal asuvate puude alla langenud lehed kokku ja puistati koduhoovi. Lisaks tehti hoovidesse püstkodasid lehtedes puuokstest, et tagada hea karja- ja piimaõnn terveks aastaks. Ka näiteks varesed ehitavad jaanide aegu puulehtedest pesa. Arvatavasti hea õnne sooviks.
4. Jaaniööga saab ka tulevikku ennustada. Näiteks kui siduda erinevat värvi niidijupid ümber noorte puude, omistades igale värvile kindla tähenduse (näiteks punane – armastus, must – lein) ja peale jaaniööd vaatama minnes võrrelda, millise puu võrsed on öö jooksul kõige enam kasvanud, saab teada, mida tulevane aasta siduja jaoks toob.
5. Seo endale viht. Jaaniõhtuseks saunaks tuleb alati teha uus värske samal päeval valminud viht. Tavaliselt tehakse sel ajal vihad kaseokstest, kuna neil on mõnus aroom ja pehmed lehed. Kui aga on soov kasutada saunas taimemaagiat, tuleks viht siduda kaheksast erinevast puu- ja lilleoksast. Peale vihtlemist visatakse vihad lõkkesse ja vaadatakse, kuhupoole toss kerkib. Sealt poolt, kuhu toss kerkis, tuleb ka tulevane abikaasa.
6. Varajastel hommikutundidel tuleb aga olla väga-väga vaikselt ja kuulatada… hea oleks, kui viibid sel hetkel kusagil kõrgel, kas siis künka otsas või puu otsas. Niisiis, kui oled kase ladvas, kuula ja kus poolt kuuled esimestel tundidel heli, sealtpoolt on oodata ka kosjalist.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve. Naised peavad aga kastega oma nägu pesema, sest just sellele ööle järgneval varahommikul maha ilmuv kaste muudab naised oma abikaasade jaoks ilusaimaks.
Jaaniööl ei tohi enne päikesetõusu magama minna. Jaanihommikul tuleb käia kasteses rohus, sest siis jätkub raha.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Tuntud jaanipäevatraditsioon on üle lõkke hüppamine, millega puhastatakse end kõigest üleliigsest. Paarid teevad seda käsikäes, et tule võlujõud ühendaks neid.
Lisaks haldjatele ja nõidustele uskus vanarahvas, et sel ööl varastavad nõiad inimestelt, kes piisavalt ettevaatlikud pole ja ennast jaanikimpudega ei kaitse, kogu aasta õnne ära. Usuti, et kaks nõida ei tohi tol ööl koos pidutseda, sest hommikuks olla üks neid väga võimas, teine aga kaotanud oma maagia.
Lisaks sõnajala õie otsimisel on olemas ka mitmeid muid võimalusi, et rikkust oma õuele tuua. Näiteks kui tuli on süüdatud ja tekib seal hetk endaga, siis tuleb tule sisse visata münt ning soovida, et tuli annaks tuulele edasi sinu palve küllusest.
Tulega seonduv maagia on võimas. Tuli on ühelt poolt aitaja aga teiselt poolt hävitaja ning temaga tuleb osata ringi käia. Jaaniööl avab tuli lahkunud hingedele võimaluse koos meiega pidutseda ning seega saab üksi olles tulle vaadates rääkida oma kadunud kallitega.
Ärge unustage ka koduvaimu, kes jaaniööl ringi hiilib. Talle tuleb panna puust kausis puder ööseks lauale ja puust lusikas kõrvale. Kindlasti peavad olema ainult selline kauss ja lusikas, mida keegi teine ei kasuta. Kui koduvaimu kostitada, siis hoiab ta maja elanikke aasta vältel, peletades eemale halva ja meelitades ligi õnne.
Soovid, mida esitatakse jaanitule ääres, pidavat täide minema.
Alkohol ja maagia ei sobi kokku! Nad on lausa ohtlikud. Kui oled juba klaasikese õlut joonud, hoia maagiast eemale. Kõik soovid täituvad vastupidi ja nii võid rikkuda oma elu!

__________________
Info võetud Wikipeediast, Nelli Teataja, looduskalender ja Folklori lehtedelt.

Meeleolukat Jaanipäeva, kallid! Loodan, et leiate aasta lühimal ööl oma sõnajalaõie, armastuse ning palju jaaniusse 🙂 Kes soovib, võib ka maagiat proovida kuna kanalid on täna kõige rohkem avatud  😉

{:}{:en}Jaanipäev (St John’s Day for Christians) and Jaaniõhtu , also Jaanilaupäev (St John’s Eve for Christians) are the most important days in the Estonian calendar, apart from Christmas. The short summer seasons with long days and brief nights hold special significance for the people of Estonia. Jaanipäev is celebrated on the night between June 23 and 24, a few days after the summer solstice, when night seems to be non-existent.

Jaanipäev marks a change in the farming year, specifically the break between the completion of spring sowing and the hard work of summer hay-making.

On Jaaniõhtu, Estonians all around the country will gather with their families, or at larger events to celebrate this important day with singing and dancing, as Estonians have done for centuries.

Understandably, some of the rituals of Jaanipäev have very strong folkloric roots. The best-known Jaanik, or midsummer, ritual is the lighting of the bonfire and then jumping over it. This is seen as a way of guaranteeing prosperity and avoiding bad luck. Likewise, to not light the fire is to invite the destruction of your house by fire. The fire also frightened away mischievous spirits who avoided it at all costs, thus ensuring a good harvest. So, the bigger the fire, the further the mischievous spirits stayed away.

Midsummer’s eve is important for lovers. Among Estonian fairy tales and literature there is the tale of two lovers, Koit (dawn) and Hämarik (dusk). These two lovers see each other only once a year and exchange the briefest of kisses on the shortest night of the year. Earth-bound lovers go into the forest looking for the flower of the fern which is said to bloom only on that night.[1] Also on this night, single people can follow a detailed set of instructions involving different flowers to see whom they are going to marry.

Former President Lennart Meri has provided another perspective on Jaanipäev in his work Hõbevalge (Silverwhite, 1976). Meri suggests that the Jaanipäev traditions re-enact the fall of the Kaali meteorite in Saaremaa. The meteorite’s fall is also said to be the inspiration for Nordic and Baltic mythological stories about the sun falling onto the earth. This idea suggests that the present day bonfires and celebrations actually symbolise Estonia’s connection with its ancient past.

The tradition before the Soviet occupation, which has now been restored, was for a fire to be lit by the Estonian President on the morning of Võidupüha (June 23). From this fire, the flame of independence was carried across the country to light the many bonfires.

During the transition to the re-establishment of Estonia’s de facto independence, Jaanipäev became an unofficial holiday, with many work places closing down. It once again became an official national holiday in 1992.

“Jaanipäev” (“Jaan’s Day” in English) was celebrated long before the arrival of Christianity in Estonia, although the day was given its name by the crusaders. The day is still known by its many names as: leedopäev, suvine pööripäiv, suvepööripäev, püäripääv, päevakäänak, päiväkäänäk, päiväkäändjäne, päevapesa, pesapäev and suured päevad. The arrival of Christianity, however, did not end pagan beliefs and fertility rituals surrounding this holiday. In 1578, Balthasar Russow wrote in his Livonian Chronicle about Estonians who placed more importance on the festival than going to church. He complained about those who went to church, but did not enter, and instead spent their time lighting bonfires, drinking, dancing, singing and following pagan rituals. Midsummer marks a change in the farming year, specifically the break between the completion of spring sowing and the hard work of summer hay-making.

Understandably, some of the rituals of Jaanipäev have very strong folkloric roots. The best-known Jaanik, or midsummer, ritual is the lighting of the bonfire and jumping over it. This is seen as a way of guaranteeing prosperity and avoiding bad luck. Likewise, to not light the fire is to invite the destruction of your house by fire. The fire also frightened away mischievous spirits who avoided it at all costs, thus ensuring a good harvest. So, the bigger the fire, the further the mischievous spirits stayed away.

Estonians celebrate “Jaaniõhtu” on the eve of the Summer Solstice (June 23) with bonfires. On the islands of Saaremaa and Hiiumaa, old fishing boats may be burned in the large pyres set ablaze. On Jaaniõhtu, Estonians all around the country will gather with their families, or at larger events to celebrate this important day with singing and dancing, as Estonians have done for centuries. The celebrations that accompany Jaaniõhtu carry on usually through the night, they are the largest and most important of the year, and the traditions are almost identical to Finland (read under Finland) and similar to neighbors Latvia and Sweden (read under Sweden).

Jaanipäev is usually spent in a summer cottage, where people light bonfires, or at a festival, such as Pühajärve Jaanituli in Otepää.

Since 1934, June 23 is also national Victory Day of Estonia and both 23rd and 24th are holidays and flag days. The Estonian flag is not lowered in the night between these two days.

 {:}

Leave a Reply